Kultuurilooline vaatluspraktika. Ukraina

Eelmise aasta septembris oli planeeritud autoreis Ukrainasse. Kindla sooviga kindlasti külastada ka Tsernobõli. Ajalugu ilmselt teavad kõik, kes selgemini kes hägusamini aga võõras teema ei ole. Küll aga ilmselt paljud ei tea, et Tsernobõl ise kui linnana asus tuumajaamast kaugemal kui Tsernobõli nime kandev tuumajaam ise. Kõige lähem linn Pripjat sai tooaeg suurimad katastroofid. Linn ise oli omal ajal suur ja uhke. Elamine seal oli puhas luksus ja kõik oli kunstiliselt ja eksklusiivselt lahendatud.

Muusikakool oli kolmest seinast kaetud mosaiikkividega ja reljeefidega.

Sadamaäärsel kohvikus olid imeilusad värvilisest klaasist mosaiik, mis päikse käes väga ilusti mängisid. Ülalpool on näha pilti enne ja pärast olukorrast. Maja taga asus kohe sadamake ja puid praktiliselt ei olnud. Nüüd oli olukord hoopis teine - kohvikust enam praktiliselt vett ei näinudki.

Valvurite seljataga on suudetud ka mahajäetud paneelmajadele teha juba moodsamat kunsti. Ometi sobib nagu naelapea pihta. Karusi just siin kandis liigub ja vanahärra kilekottidega ostukeskusest väljumas.

Kooliseintel võib veel näha räsituid propaganda plakateid. Toonid on siiani erksad püsinud.

Mälestusmärgid Tšernobõlis. See linn ei ole aga sama koht kus on tuumajaam. Jaam ise on tükk maad eemal ja nime sai lihtsalt tol ajal lähima suure linna järgi. Mälestusmärkb betoonina valatuna on kujutatud kõikide linnade kontuurid, kes said suurema kiirituskahjustuse. Mügarikud betoonides tähistavad linnasi.

Suuremates linnades igaühel tervitussildid, mis lausa õhkasid nõukogude aegsest stiilist.

Kilomeetreid lõunapoole jõudsime mitu päeva hiljem välja Odessasse. Odessa vanalinn on ülejäänust Ukrainast väga teist nägu, sest selle on kujundanud Prantsuse arhitektid. Käime kohalikus disainipoes, kus silmasin veidi alternatiivsemat kunsti. Jutustasime pikemalt poemüüjaga ja bränd SSUR on loodud põlisealniku Ruslan Karablini poolt, kes emigreerus 80datel Ameerikasse. Tegevust alustas bränd 90date alguses Cornelius-ahvi portreega Che Guevara pildil, ehk siis varsti pea 30 aastat. Poes on jalanõud, capid, riided, maalid jne, stiilist on aru saada, et looja on ka räpparitega palju aega veetnud. Ruslanil on üle maalima ainult neli disainipoodi kust tema kunsti on võimalik kohapealt osta. Muidugi on olemas netipood, mida hiljem visiitkaardilt kohe otsima asusin, ent poes oli emotsioon ja elamus hoopis teine. Soov oli endalegi mõni ese soetada, ent särkidel ei olnud sobivat suurust ja maalid liiga kallid.

Janukovitši palee.

Peale hommikusööki võtsime ette tee kurikuulsasse tagandatud presidendi häärberisse. Ei oleks uskunud, et see nii suur on, kompleks kõrge metallaia taga hõlmab peamaja, spordikompleksi, loomaaeda, lisaks golfiväljak, helikopteri plats jne. Võtsime giidiga tuuri, et hoonetesse sisse vaadata, alustasime spordihoonest- bowlingurajad, spa, 50k eur maksvad klaaslauad, kasutamata jõusaal. Peamajja liigume spordihoones asuvast salakäigust läbi võltsgarderoobi. Janukovitš ei usalda kedagi ja maa-all on mitu tunnelit, õhku filtreerib hoonetesse männimetsast ja toidu jaoks oli isegi eraldi labor. Elumaja ise on Soomlaste ehitatud puithoone. Põrandad on nikerdatud marmorist ja osad 17nest erinevast puidust. Peasissekäigu kohal kõrguv kroonlühter maksab tagasihoidlikud 25mln eurot. Majas saab liikuda swarowskiga kaunistatud liftiga viie korruse vahel, söögitoas on laual krokodillinahk. Lillepotid on tehtud maonahast ja merekarpidest, elutoas on klaver mida on joonistusega kaunistanud John Lennon. Paneme käima erimudeli Reuge leierkasti, maksumusega pea pool miljonit eurot. Üpriski pillava elustiili viljeleja, kes lihtsalt ostis kokku asju, et inimestega suhestuda ja ise neid kunagi ei kasutanud. Kui härra Krimmi pakku jooksis siis jöudsid veokid kolm päeva vedada ära sularaha ja kunsti, ise põgenes vene sõjaväe helikopteriga. Kokku töötas kompleksis 1000 inimest, ehitatud on Ukraina rahva rahaga aga kogu ala kuulub offshore firmale ja paberil oli ta ainult ühe väikese majakese rentnik. Praegu käivadki kohtuvaidlused omandi üle ja selle protsessi ajal töötavad kohapeal vabatahtlikud nagu ka meie giid. Kogu ala läbi käimiseks kulubki pea terve päev.

Kogu reis ise kestik kokku kaks nädalat ning linnu ja vaatamisväärsusi sai külastatud rohkem. Sellest juurde saab lugeda siinsest reisipäevikust: https://www.facebook.com/saarlasedgruusiasse/